Tihti on mul sellised unen6od, kus seisan suure rahvahulga keskel ja pyyan midagi r22kida. Ja mitte keegi ei kuule mind. Ja siis ma r22gin k6vemini ja k6vemini. Aga rahvast on palju ja keegi ei pane mind t2hele.
Teine versioon sellest unen6ost on selline, kus ma k6nnin vastu tuult. Ja tunnen, kuidas jalad edasi ei liigu. V6i on pigem tuul nii tugev, et ma justkui k6nniks ja k6nniks, aga kuhugi ei j6ua.
Huvitav on see, et vahel kui tuul ongi tugev, tuleb mul see unen2gu meelde. V6i kui olen mingis seltskonnas midagi kellelegi r22kimas. Ja kui avastan, et oma seletusega liiga pikale olen l2inud, siis tuleb mul see esimene uneversioon meelde.
T2na on esimene advent. Just t2histasime Thanksgivingit. Sellel aastal olime Davidiga kahekesi. Kypsetasime kalkuni ja tegin kartuliputru. Ja k6rvale v6is praetud asparaagust. Ja 6unasiidrit. David l2ks peale 6htus66ki veel s6prade juurde magustoidule. Kutsus mind kaasa. Aga ma ei viitsinud minna. Mulle t6esti ei meeldi sellised seltskonnatamised, kus l2hed, seisad, ajad juttu maast ja ilmast. Iga aasta samas kohas samade inimestega. J2in koju, pygasin Mukit ja 6ppisin eksamiteks j2rgmisel n2dalal. Ei olnud yldse mingit sellist tunnet, et oleksin millestki ilma j22nud.
No comments:
Post a Comment